Põlis Manijalased me ei ole, kohalike jaoks oleme massakad (nii kutsuvad Manija elanikud mandri inimesi). Noorperemees Indrek saabus enda perega 2001 aastal Manilaiule lammastega rannaniite hooldama. Ämm võttis südame asjaks rajada Manilaiule väike koduke. 2011 aastal saabusin mina (noorperenaine Kadri) ja armusin Manijasse. Olin kindel, et siia ma jään ning olen sellel arvamusel ka praegu. Meil tekkis Indrekuga võimalus hakata enda maja just saarele ehitama ja nii me vana lagunenud maja asemele otsustasime rajada moodsa talumaja, mida igal vabal hetkel ise ehitame. Ise tehes võtab kõik aega, kuid seda suurem on rõõm. Meil on palju sugulasi ja sõpru, kes toetavad meid igal sammul nii nõu kui ka jõuga ja ilma nende abita ei oleks me praegu siin. Manija on koht, kuhu enamus inimesi tuleb lühipuhkusele, kuid meie jaoks on see kodu, kuhu tahaksime igal õhtul saabuda, pikali visata ja päikeseloojangut nautida. Ehitustöö saarel nõuab palju aega ja jõudu, kuid seda teeme hea eesmärgi nimel ikka rõõmuga. Maaelu on põnev, kasvatame loomi ja peame pisikest põldu, et ikka enda kartul laual oleks. Kõike seda loome enda pere ja tulevaste laste jaoks, et neil oleks vahva maalähedane lapsepõlv, nagu vanasti ikka oli. Kuna tahame saarel võimalikult palju aega veeta, siis tuleb mõelda võimalustele, mida siin ja praegu pakkuda saaksime. Soovime, et ka Teie saaksite sellest elust ja saarest osa. Olete alati oodatud!

Pererahvas Kadri ja Indrek